Seistes laeva ninas, tunnetasin jahedat õhku oma nahal. Tavaliselt mulle ei meeldinud reisid jahedas kliimas, aga seekord oli tegemist väga tähtsa ekspeditsiooniga, või vähemalt nii mulle väideti. Mina olin seal ainult marginaalsete põhjuste pärast. Ju siis ei leitud kedagi paremat. Nimelt läksime me antarktikale, et uurida innuiitede populatsioonis järske muutusi. Ma ei teadnud kesasi on innuiit, miks ta peaks antarktikal elama ja miks me sinna Kanada kaudu läheme. Aga isegi mina panin tähele, et midagi meie ümber muutus. Mis täpselt, seda ma ei teadnud.
Kohale jõudes käisin natuke JC sabas ringi koos meie pakikandjaga ja sain targemaks. Nimelt kohalikud rääkisid talle, et kunagi olevat innuiitidel (mingisugune indiaanlaste ja eskimode vahepealne eluvorm) suur kuningriik, mis järsult kadus. Selgus, et see kuningriik oli eksisteerinud isegi 1880 astal ja kõik mmadeuurijad kes siia sattusid samuti kadusid. Nad näitasid isegi kaarti ja puha. Olles piisavalt informatsiooni ammutanud, astusime JC'ga telgist välja, haarasin meie pakikesed ja mõõteriistad ning tatsasime läbi võsa tagasi oma parvede poole, aga ohhoo üllatust. Nad olid kadunud. Või vähemalt meile tundus, et midagi oli puudu.
Õnneks olid Post ja Kõsta, meie mõlemad kelgukoerad alles. Võtsime uuesti ette retke pärismaalaste külasse. Seekord otsustas JC ise sisse minna ja jättis mu paar meetrit enne ust ootama koos koertega. See oli esimene kord mil ma tundsin, et olen tõsiselt hirmul.
Järsku koerad hüppasid püsti ja tahtsid telki joosta. Ma hüüdsin nad kärmelt tagasi ja minu suureks imestuseks nad ka tulid.
Me olime enne juba tähendanud asjade kadumist, aga ma tegime loogilise järelduse, et kusagil siin maa-all on mingisugune kuri teadlane\võlur kes röövib inimesi ja asju läbi oma dimensionaal-aukude võrgu, aga seda on väga raske tõestada. Igatahes kes iganes seda korraldas, lõppude lõpuks maksab ja me saame kõik oma sõbrad tagasi, sest need jutud lõppevad alati hästi.
Mis võib seletada seda, miks ma ei olnudki väga kurb kui ma korraks Posti sügades teda vaatasin ja Kõsta järsku kadunud oli. Ma kujutasin ette kuidas mingi vandi maa-aluses laborid, inimesele mõeldud katsetuubis järsku suur siberi Husky on ja vaatab küsivalt ringi. Või jookseb ta seal all laboris ja hirmutab kõiki (ta oli suur koer).
Alles paar tundi hiljem, kui JC ei olnud ikka veel telgist välja tulnud, hakkasin mõtlema, et võibolla ei ole meie teooria päris täpne. Mis siis kui tegemist on hoopis tavaliste dimensionaalsete aukudega, mis viivad objekte lihtsalt ühest paralleeluniversumist teise. Neid auke on igal poole üle maailma, iga kord kui sa oled mingi objekti lauale pannud ja hiljem seda otsinud ning seda ei ole, on see hoopis teises paralleeluniversumis. Neid auke on poolustel muidugi rohkem ja nad on suuremad kuna maakera magnetväljad liiguvad seda pidi, aga isegi ekvaatoril võib neid esineda. Hell, sa võid ühest läbi kõndida ja sinu jaoks ei pruugi midagi muutuda, sest unviersum millesse sa astusid on täpselt samasugune nagu see kust sa ära tulid ainult mingi vant Tasmaania tühermaadel on endale ninarõnga saanud.
Aga kõige hullem on see, et võibolla sattus Kõsta universumisse kus keegi ei tulnudki antarktikasse ekspeditsioonile ja ta on seal täiesti üksinda...
Nüüd tagasi mõeldes, on täiesti võimalik, et mida vähemtähtis asi (või isik) sinu jaoks on, seda lihtsamini saab selline dimensionaalvärav teda ajust kustutada nii, et sa ei pane kunagi tähele, et see olemaski oli, aga kui kaob midagi tähtsat siis jääb su hinge kriipima midagi.
Mingisugune... tühjus. Seda ei leevendanud isegi ärkamine mitte.
0 people agreed:
Post a Comment